KUIDAS YIP 10 KUU VANUSENA ESIMEST KORDA JAHIL KÄIS
2003
Ühesõnaga, peale poole-aastast pindakäimist kutsus minu hea sõber jahimees Priit meid kaasa faasanijahile. Ma olin ta vist juba ära tüüdanud oma jutuga "et läheks pardijahile või jänesejahile või ükskõik mis jahile või püssi laskma". Või oli uba selles, et vähemalt Rapla kandi jahimehed peavad jahti rohkem seale ja põdrale kui lendavatele objektidele. Eelduseks oli ka veel see, et Raplas üks tubli entusiast kasvatab faasaneid ja koolitab hoolega oma jahikoera, seda eelkõige läbi aktiivse praktika.Niisiis sõitsimegi iseseisvuspäeva ennelõunal ettevalmistatud jahiplatsile: seal ootas juba oma kümmekond autot ja kolmkümmendkond jahimeest, ringi lippas ka üks taksi ja juba eelpoolnimetatud jahimehe kuts (tõu jään võlgu- selline hall, kõrge jalaga ja vuntsidega). Esialgu ei julenud ma autost väljagi minna, kõndisid teised seal, kõik mehed, oma tähtsate ninadega ringi... Noh siis kui selgus et on vaja kedagi raha hoidma ja pauke lugema tegin ka asjalikuma näo ette ja liitusin rahvaga. Kuulasin reeglid ära ja võtsin koera autost välja.Järgmine etapp oli kohtadele asumine. Maastik koosnes metsade vahel asuvast lagendikust, mille keskel väike ümmargune metsatukk. Selle metsatuka ümber ringis, umbes paarikümne meetrise raadiusega oli aetud sisse tee, ja märgitud ära jahimeeste asukohad, nii 6-7 meetriste vahedega. Jahimehed jagati postidele, korraldaja koos kottitopitud 30 faasanikana- ja kukega ning abilistega läks metsaringi sisse. Ma muidugi ei näinud kuidas nad neid linde täpselt lahti lasid aga umbes nii, et kõigepealt vile, siis ülesajava koera kilamine ning peremehe kisa ja kära. Mõne hetke pärast tõusis lind üles ja valis omale lennusuuna. Need jahimehed kelle poole lind lendas siis kõik kõmmutama. Ahsoo, lasta võis ainult üle 35 kraadise nurga all, muidu oleks asi lenduajajatele ohtlikuks muutunud kuna lasti ju ringi sisse. Noh meie esialgu siis vaatlesime kogu üritust autode juurest tuulevarjust, ei teinud paukudest märkamagi (vahepeal muutus see lausa turmtuleks). Kui aga lind nähtavale ilmus ja seejärel alla potsatas näitas ka Yip elevust üles, niheles ja üritas mulle peale hüpates kaevata, et lähme aga... Kus sa aga lähed, kohe lastakse ju järgmist, nii me siis olime rahulikud edasi ja jälgisime mängu.Varsti lendas aga järjekordne lahti lastud kukk üle jahimeeste rivi ja üle välja metsa. Saime loa asja uurima minna, jahimeeste juhatuse saatel läksime siis seda kohta vaatama. Tegin koera rihma teise rihma võrra pikemaks ja ergutasin Yipi et "otsi", mitte küll liiga innustunult, sest väljavaated tundusid üpris tumedad. Aga äkki ... Yip märkas midagi ja raagus põõsaste all see linnuke passiski, Yip kargas kohe ligi, linnuke eest ära ... ja nii vast 5 meetrit, lasin rihma lahti, Yip mõtles hetke, haaras linnu suhu, mina talle järgi, ja seejärel andis koer linnu ilusti minu kätte. Uhkusest pakatavana marssisin oma kohale tagasi, elus faasan paremas ja "kõrval" käsuga koer vasakus käes! Ei saanud ju tähelepanu keskpunktis olles korratult käituda. Suurim tunnustus oli see, kui Priit küsis kas koer sai ISE linnu kätte? Vaatlesime siis kogu laskmise lõpuni. 30st linnust lasti alla 25. Mehed tagasi autode juures kutsuti meid uurima, et üks lind olla veel nendesse põõsastesse jäänud kust neid lahti lasti. Lasin koera rihmast lahti, et otsi. Natuke ragistamist ja põõsastest lendas välja faasan - otse üle lageda tagumisse metsa. Selle aja peale millal mina põõsastest välja sain kuulsin paugutamist, Yip aga oli lageda teise serva seisma jäänud ja vaatas küsivalt mind. Ergutasin siis et otsi aga ja näitasin suunda (mida ta ise kindlasti paremini teadis), koer põrutas metsa otsima. Samuti lasti sinna korraldaja emane linnukoer, kes lõpuks faasani ka kätte sai ja Yipi peale urises kui see tema saagile liiga ligi läks. Jaht kuulutati lõppenuks. Me veel läksime Priiduga surnud faasanit loopima: mina Yipiga seisin, Priit viskas põõsa tagant linnu nii, et koer nägi kukkumiskohta, küll aga mitte kukkunud lindu. Lasin kohe Yipi ära tooma, läks innukalt võttis saagi hambusse ja tagasi minu poole. Poolel teel aga arvas et mis te jamate, mina tahan mängida ka ja hakkas lindu sakutama. Keelasin ja läksin ise juurde ning võtsin saagi ära. Muidugi kiitsin koera (mitte liiga innukalt, raamat ei luba), et ta linnu ära andis ja olin temaga rahul. Siis tehti üles lõke, grilliti, söödi tikuvõileibasi ja võeti natuke külmarohtu. Lasin Yipi taksidega mürama ja jooksma, ikkagi ärateenitud puhkus. Mingi hetk vaatasin, et pole ammu koera näha olnud, keegi aga ragistab ja keegi prääksub jälle selles ümmarguses metsasalus. Läksin ligemalt uurima, kaugele ei jõudnudki kui juba Yip vastu jooksis järjekordne lind hambus! Sedakorda oli ka loovutus ilus ja korralik. Noh selle linnu saime omale, kuna ülejäänud faasanid olid juba välja loositud ja see oli eelarveväline nii öelda. Ja ega kogu ülejäänud ajagi Yip ei hoolinud taksikutest, suur mängu- ja möllumees nagu ta muidu on, pani aga jälle asja uurima. Kui muud ei leidnud siis lõpuks tõi autode vahelt ühe sodiks lastud linnu tiiva ära - juba kaugelt vaatasin et tuleb sealt üks jube rahul ja tähtsust täis koer saba püsti ja enesekindla rahuliku jooksuga. Niisugune siis oli meie esimene (loodetavasti mitte viimane jahilkäik). Instinktid ja võibolla ka geenid ärkasid üles, olukord oli ju tõesti kaasakiskuv (Yipi ema on Rootsis jahikatsed sooritanud tsempion, teised liinid aga puhtalt näitusekoerad). Nagu juba öeldud, ei lootnud ma muud kui paukudega harjuda, kuna tõuühingu sügispäeval ei näidanud mu koer üles mitte mingisugust soovi surnud parti tassida. Loodan, et jätsime positiivse mulje ka teistele jahis osalenutele ning kinnitada, et kuldne retriiver on ikka tõesti ehtne linnukoer. Niipalju kommentaare veel kuulsime: "vaata kui huvitav koer, üldse ei haugu". Teisalt tunnustavaid sõnu: "et 10 kuune?, siis ju ongi paras aeg alustada." odus olime enne niipalju tööd teinud, et samalt faasanikasvatajalt-jahimehelt saadud pardi- ja püütiibadega toomist ja äraandmist harjutanud ning ise sokist õmmeldud tiibadega dummyt otsinud. Ja muidugi tuleb öelda ka et igal juhul tasub lugeda Jyry Tuominen´i raamatut "Noutajapennusta metsästyskoiraksi". See on väga põhjalik raamat, kus on ära seletatud ka erinevused tegeliku jahilkäimise ja retriiverite jahikatsete vahel. Pean nüüd uuesti lugema hakkama, et koer oleks lisaks intinktiivsusele ka kuulekas ja tehniliselt puhas - see ülesanne on aga arvatavasti lihtsam kui olematute instinktide äratamine. Nimetatud raamatust leidsin ka meie eilsele jahilkäigule moto "usalda oma koera" - sest meie ei tea pooltki mida nemad teavad, haistavad ja tunnevad!